7 juuni 2025
‍

Elu liigub lainetena ja hetkel tunnen, et olen jõudnud uuele lainele, kus jalad viivad mind rohkem looduse kui linna suunas.
‍

On olnud ka vastupidiseid aegu, kus just suurlinna energia ja linnaruum on mind sügavalt inspireerinud. Praegu leian suure osa oma inspiratsioonist rohelisest maailmast. Võib-olla on see ka kohanemine oma tundlikkusega, mis ajaga aina enam esile tõuseb - vajan oma ruumi, oma tempot, oma rutiine, vaikust ja rahu.
‍

Vaadates tagasi, siis kõige tugevamad läbipõlemise lained tulid mu ellu just neil hetketel, kui otsisin põnevust pidevast liikumisest ja linna dünaamilisusest – samal ajal hoides elus ja arendades oma freelanceri tööd - dopamiini hulganiselt minu näljas ajule, kuid keha ei pidanud taolises stimulatsioonis vastu. Alles pärast arvukaid väsimushooge hakkasin märkama, kui tundlik ma tegelikult olen. Hakkasin mõistma, mis peidetud faktorid viivad mind taolisse kurnatusse ja ülestimulatsiooni, kus isegi tööülesannete täitmine või poeskäik muutus keeruliseks.
‍

Samuti sai mulle selgeks, et ma mitte ei muutu ajaga tundlikumaks vaid, et ma saan aina teadlikumaks oma tundlikkusest - veetsin kuid ohvrirollis, kuid siis jõudsin endaga kokkuleppele, et minu tundlikkus ja habras närvisüsteem ei ole puue vaid mul tuleb enda elu kohandada vastavalt.
‍

Ma olen oma igapäevaelu nii palju muutnud ja seda ümber mõtestanud, et mitte jälle kokku kukkuda. Täna pole ma ammu kogenud neid halvavaid väsimusperioode. Jah, ma sotsialiseerun vähem, elan omas mullis  ja hoidun ereda valguse eest nagu vampiir, hoian eemale rahva- ja kärarohketest kohtadest, ning seltskonnas võtan regulaarseid üksioleku pause - kuid ma olen tervem, stabiilsem ja õnnelikum kui kunagi varem.
‍

Tulles tagasi linna ja looduse juurde, siis südames olen siiski ka linnatüdruk ja hindan lisaks rohelusele ka esteetilist arhitektuuri ja kultuurielamusi aga tunnen, et  tasakaal on nihkumas sinna suunas, et soovin igapäevaelu veeta pigem vaikuses ja looduslähedamas keskkonnas ja seda tasakaalustades aeg-ajalt suurlinna energiaga.
‍

Aastal 2021 elasin pool aasat üksi looduse keskel väikeses külas- see oli sügav spirituaalne periood mu elus ja peale praegust perioodi üks parima unega aegu ( olen läbi elu kogenud uneprobleeme - uni on minu vaimse heaolu lakmuspaber). Hermiti elu pisikeses külas kõigest eemal ei olnud aga tasakaalustatud ja pärast kuute kuud pakkisin kohvrid ja oma elu metsas, et minna otsima kirkaid elamusi ja põnevaid seiklusi. Mõne aja möödudes leidsin end taas august - see elustiil ei olnud jätkusuutlik.


Ma olen alati elus käinud läbi äärmused, et osata leida teed keskpunkti - nii töös, suhetes, elustiilis kui ka spirituaalsuses. Ja kas ma ka nüüd olen enda otsustega keskpuntkis - kindlasti mitte. Elus ei seisa miski muutumatuna. Mul tuleb kogeda kontraste, et saada aru, mida ma tegelikult vajan.

‍

Aga…

‍

Kõikide nende muutuste keskel, ei ole seiklused mu elust kadunud - nad on transformeerunud.
‍

Nende sõnade valguses, inspireerib mind väga Richard Rudd'i poolt kirjapandud sõnad raaamatust "Gene Keys - unlocking higher purpose hidden in your DNA", mis räägib 64st geenivõtmest ja 35. geenivõti räägib seiklustest:
‍

We are a hungry and unfulfilled species — we don’t know what we want, but we want it now. It is important to understand that this endless wave of hunger in human beings is not an individual programming function of your genetics. It is universal to our whole species, driving us outwards to explore and conquer the world around us without a thought to the consequences.

This deep unrest within the human body drives human beings out into the world to try to find something that can bring an end to what is essentially genetic hunger. This hunger drives all human experience, from drugs, food and sex (all of which may increase serotonin levels briefly) to business, religion, science and even war. However, no matter how you try to satiate your hunger in the outer world, it will never be enough. Our fate is sealed by this 35th Shadow because no external crutch or method can ever replace the natural balanced chemistry of your own body.

One of the great destructive aspects of the 35th Shadow is seen each time you have temporarily filled yourself up. The moment you are full, you slowly begin to feel empty again, and so the cycle continues.

The final frontier of the human hunger for adventure does not lie outside us but within our very nature and being.

‍
It is not outer space we long to explore, but inner space.
‍

To break through the hunger barrier is to break into the heart….To live with an open heart is to live in a perpetual state of adventure. Adventure means that there is still some fear inside you, but you have reached a frequency that you know is high enough to outwit that fear.

With love, seratonin production is increased and stabilised within the chemistry of the human brain. With love, the energy stored within the 35th Shadow is released into the human being instead of being squandered in the world. Such an implosion of energy finally allows the inner human being to evolve rather than only the world outside us. For humanity, progress means you have to evolve in your awareness, and your next step beyond mental awareness is to leap into the higher awareness of the heart.

Every human being has the choice to take a path of love.

‍